Käisime nädalavahetusel päris omapead reisimas. Esimest
korda õnnestus meil pererahvast veenda, et suudame ka omal käel ringi liikuda.
Võtsime suuna India idarannikule. Alustasime laupäeva hommikul kell 5.30 bussi
peale minekuga. Bussid on siin täitsa ajast ja arust, põhimõtteliselt raudkast
ratastel, mille liikumiskiirus 70km/h ei ületa. Seega kulus bussisõidule pool
päeva, kuigi vahemaa nii hirmus pikk ei olnudki. Rannikule jõudmiseks tuli meil
mitu korda ümber istuda. Kõigepealt sõitsime linna Karur, seal jõime
harjumuspärase hommikutee ning jätkasime reisi linna nimega Trichy. See olevat
piirkonna bussiliikluse keskuseks, samuti tundus seal suur raudteejaam olevat
ning väidetavalt isegi lennujaam. Trichys sõime tänavanurgal putkas valmistatud
hommikusööki ning suundusime edasi Thanjavuri, kus tegime viimase ümberistumise
meie sihtkohta Nagapattimali.
Nagapattimali jõudes kasutasime esmakordselt kollase takso
võlusid ning lasime end kohe randa viia, arvestamata, kuidas sealt pärast
tagasi saame. Rand oli ilus ja puhas, aga ka inimtühi. Olime lootnud leida eest
turismi paiga, kuid nii see kahjuks ei olnud. Nõnda jäid minul jälle
ujumisriided selga panemata, aga vähemalt jalgu pidi sain India Ookeanis ära
käia. Tagasi linna tuli meil kõndida, mis kuuma ilma ja kogukate seljakottidega
väga lihtne ei olnud. Kuna avastasime, et linnas pole ka väga ööbimispaikade
valikut, siis sõitsime edasi Vailankanni.
Vailankannis tervitas meid turism juba bussist välja
astudes. Palju söögikohti, ööbimispaiku, meenete putkasid jne. Vailankannis
asub piirkonna suurim katoliku kirik Shire Basilica, kus samuti õhtuhämaruses
ära käisime. Oli tõesti suur ja uhke ning vaatamist väärt. Hosteli leidsime
kohe bussijaama kõrvalt. Duši ei õnnestunud leida, aga vähemalt oli olemas wc
pott ja valamu. Voodilinad olid terved ja vaid väheke määrdunud ning õhtul
tuppa astudes tervitas meid peopesa suurune prussakas. Hommikul võtsime suuna
randa. Vailankanni on kaluriküla, kus mere ääres igas putkas kala süüa saab.
Rannaliiv on aga kaetud prügiga nii et pidime pikalt jalutama enne, kui
leidsime koha, kuhu end istuma sättida. Kuna tegu oli pigem India sisese
turismipaigaga, siis minul ujumisriideid taas selga panna ei kõlvanud, küll aga
sain rannas istudes päikest võtta kuni Marvin laites hullas. Keskpäeva paiku
alustasime tagasiteed oma kodulinna.
Nädalavahetus oli küll lühike, aga tore oli siinsest külast
ja koduseinte vahelt välja saada. Enne reisi muretsesime õige bussi
ülesleidmise pärast, kuid sellega probleeme ei tekkinud. Igas bussijaamas leidus
mõni lahke kohalik, kes meid käe kõrval õige bussini juhatas. Just nii toredad
on siinsed inimesed!
Järgmine reis on planeeritud Keralasse (osariik Tamil Nadust
lõunas), mis pidavat olema kõige ilusam osariik Lõuna-Indias. Meie plaan on
külastada Kochit, mis peaks päris moderne ja suur linn olema.
GLEN projekti rahastab ASA ja koordineerib Arengukoostöö
Ümarlaud