Thursday, September 28, 2017

Omapead ühistranspordiga seiklemisest

Käisime nädalavahetusel päris omapead reisimas. Esimest korda õnnestus meil pererahvast veenda, et suudame ka omal käel ringi liikuda. Võtsime suuna India idarannikule. Alustasime laupäeva hommikul kell 5.30 bussi peale minekuga. Bussid on siin täitsa ajast ja arust, põhimõtteliselt raudkast ratastel, mille liikumiskiirus 70km/h ei ületa. Seega kulus bussisõidule pool päeva, kuigi vahemaa nii hirmus pikk ei olnudki. Rannikule jõudmiseks tuli meil mitu korda ümber istuda. Kõigepealt sõitsime linna Karur, seal jõime harjumuspärase hommikutee ning jätkasime reisi linna nimega Trichy. See olevat piirkonna bussiliikluse keskuseks, samuti tundus seal suur raudteejaam olevat ning väidetavalt isegi lennujaam. Trichys sõime tänavanurgal putkas valmistatud hommikusööki ning suundusime edasi Thanjavuri, kus tegime viimase ümberistumise meie sihtkohta Nagapattimali.
Nagapattimali jõudes kasutasime esmakordselt kollase takso võlusid ning lasime end kohe randa viia, arvestamata, kuidas sealt pärast tagasi saame. Rand oli ilus ja puhas, aga ka inimtühi. Olime lootnud leida eest turismi paiga, kuid nii see kahjuks ei olnud. Nõnda jäid minul jälle ujumisriided selga panemata, aga vähemalt jalgu pidi sain India Ookeanis ära käia. Tagasi linna tuli meil kõndida, mis kuuma ilma ja kogukate seljakottidega väga lihtne ei olnud. Kuna avastasime, et linnas pole ka väga ööbimispaikade valikut, siis sõitsime edasi Vailankanni.
Vailankannis tervitas meid turism juba bussist välja astudes. Palju söögikohti, ööbimispaiku, meenete putkasid jne. Vailankannis asub piirkonna suurim katoliku kirik Shire Basilica, kus samuti õhtuhämaruses ära käisime. Oli tõesti suur ja uhke ning vaatamist väärt. Hosteli leidsime kohe bussijaama kõrvalt. Duši ei õnnestunud leida, aga vähemalt oli olemas wc pott ja valamu. Voodilinad olid terved ja vaid väheke määrdunud ning õhtul tuppa astudes tervitas meid peopesa suurune prussakas. Hommikul võtsime suuna randa. Vailankanni on kaluriküla, kus mere ääres igas putkas kala süüa saab. Rannaliiv on aga kaetud prügiga nii et pidime pikalt jalutama enne, kui leidsime koha, kuhu end istuma sättida. Kuna tegu oli pigem India sisese turismipaigaga, siis minul ujumisriideid taas selga panna ei kõlvanud, küll aga sain rannas istudes päikest võtta kuni Marvin laites hullas. Keskpäeva paiku alustasime tagasiteed oma kodulinna.
Nädalavahetus oli küll lühike, aga tore oli siinsest külast ja koduseinte vahelt välja saada. Enne reisi muretsesime õige bussi ülesleidmise pärast, kuid sellega probleeme ei tekkinud. Igas bussijaamas leidus mõni lahke kohalik, kes meid käe kõrval õige bussini juhatas. Just nii toredad on siinsed inimesed!
Järgmine reis on planeeritud Keralasse (osariik Tamil Nadust lõunas), mis pidavat olema kõige ilusam osariik Lõuna-Indias. Meie plaan on külastada Kochit, mis peaks päris moderne ja suur linn olema.








GLEN projekti rahastab ASA ja koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud

Nähtamatu

Olen sattunud India maapiirkonda, linna, mis sarnaneb oma võimaluste poolest rohkem külaga. Tegemis ei ole turismipiirkonnaga, mistõttu on mõistetav, et nii mõnigi kohalik ei ole varem välismaalast kohanud. Üldiselt on kohalikud väga siirad ja sõbralikud, soovivad pilti teha ning uurivad alati mu päritolu, töö,abielustaatuse ja vanuse kohta. Kultuurilist erinevust on tugevalt tunda, kui kuuldakse, et abielus ei ole, aga vanust juba 25 aastat. Sellele järgneb tavaliselt paus, kuini keegi julgem küsib, et miks siis nii? Siinmail on oluline tütarlastel kiirelt mehele minna, vanematel naisterahvastel on abikaasa leidmisega keerulisem. Tütarde varane mehele minek vabastab vanemad tema eest hoolitsemise koormast, mis võib eriti paljulastelistes peredes väga oluline olla.Siin piirkonnas on olnud ka lapsabielude sõlmimise juhtumeid, kuid kohalik ühiskond üldiselt sellele heakskiitu ei anna.

Poisslapsed on vanemate silmis rohkem hinnas. Nemad võtavad naise, kellega tuleb kaasa kaasavara ning meesterahvaid nähakse ka pigem nendena, kes eakate vanemate eest hiljem hoolt kannavad. Meestekesksust on ühiskonnas tugevalt tunda, olen seda esimestest päevadest siin kogenud. Kui oma meessoost paarilisega kohale jõudsin, siis ka organisatsiooni siseselt suheldi pigem temaga. Esialgu sobis see mulle häsi, kuna minu jaoks oli keeruline kohalike ingise keele mõistmine ning mugavam, kui nad Marvinit segadusse ajasid. Mingil hetkel tundus see mulle koomilisena, kui Marvinilt küsiti, kas ta teed soovib ning toodi teed meile mõlemale. Nagu me oleksime üks isik, nagu Marvin räägiks minu eest ka. Kuid nüüd on minu nähtamatuks tegemine muutunud häirivaks ja teinud mind trotslikuks. Kui tänaval küsitakse Marvinilt luba pildi tegemiseks, kõnnin mina lihtsalt edasi. Tihti küsitakse siis temalt, et kas minuga võib ka pilti teha, millele Marvin vastab, et seda tuleb ikka Kaidilt küsida. Ei ole harvad juhused, kui tullakse meid õhtusöögile kutsuma ning küsitakse minult, kus Marvin on, liigutakse siis temani ning öeldakse talle, et söök on valmis. Sellise ühiskonna korraldusega on minul keeruline harjuda ja võibolla ei peakski. Samas püüan endale ikka meenutada, et siin on teised traditsioonid ja kombed ning ma ei peaks püüdma kohalikke enda mugavuse järgi ümber kasvatada.

GLEN projekti rahastab ASA ja koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud

Thursday, September 14, 2017

Avastamas Tamil Nadu piirkonda


Juba eelmise nädala alguses teatas meie juht, et viib meid nädalavahetusel reisile, sihtkohaks Ooty. Kaua oodatud reede pärastlõuna jõudis pärale ning asusime neljakesi teele, mina, Marvin, Juht ning autojuht. Meie esimeseks peatuspaigaks oli umbes 150km kaugusel asuv Kallipatti. Jõudsime kohale üheksa paiku õhtul ning seadsime end sisse kohas nimega Vasu Palace. Ärge laske end aga sellest nimest petta, tegu polnud kindlasti mitte paleega. Kui koridorid nägid täitsa viisakad välja, siis tuba oli üpris kasinas olukorras. Toa nurgas olev kraanikauss lekkis ning selle alla oli asetatud ämber, vannitoas puudus duši laadne ese ning voodilinad olid plekilised ning auklikud. Kahetsesime, et ei taibanud magamiskotte väljasõidule kaasa võtta. Positiivsena tooks välja wc poti olemasolu.
Hommikul kohtusime Juhi sõbraga, kohaliku organisatsiooni juhiga (olgu tema nimeks edaspidi juht2) ning veel kahe naisterahvaga sellest organisatsioonist. Saime neilt kingituseks sõrmused, mis ühtlasi ka kellad. Nende seltskonnas jätkasime teed Ooty poole. Laupäeva esimene peatus viis meid ühe tammi juurde, mis ümbritsetud mägedest. Veetase oli ka siin madal ning võis vaid ette kujutada jõe vägevust vihmaperioodi ajal. Järgmine peatus oli samuti ühe tammi juures, kuid seal voolas vesi kosena üle tammi  ning selle all duši võtmine pidavat head õnne tooma. Nõnda käsutati meidki pruuniks värvunud vee alla. Mina kui naisterahvas, pidin seda tegema riietes kui mehed aluspesus ringi jalutasid. Duši võtjaid oli teisigi ning välismaalaste nägemine tekitas elevust. Mõni julgem klõpsas ka pildi kahest blondist turistist sogases jõevees solberdamas.
Pärastlõunal jätsime naised maha ja võtsime ette pikema peatusteta sõidu, et õhtuks ikka sihtkohta välja jõuda. Meie üllatuseks asub Ooty 2500meetri kõrgusel mägedes ning sinna viis järsk, kitsas ja kurviline tee. Asja tegi ekstreemseks veel närviline autojuht,kes pidevalt kaheldava väärtusega möödasõite tegi. Pärale jõudsime juba videvikus ning avastasime meid vastu võtmas meeldivalt karge õhu. Esimest korda siin Indias oli soov kampsuni või jaki järele haarata, kuid ei olnud osanud end selleks ette valmistada. Ooty oli muidu vähe turistilikum paik. Seal oli saada sellist kaupa nagu coca-cola ning isegi šokolaad. Siin madalamal soojas piirkonnas šokolaadi ei leia, see sulaks lihtsalt ära. Samuti on Ooty kultuuriliselt mitmekesisem kui Pothanuri piirkond. Näha oli mitmeid moslemeid ning isegi kristlik kirik. Tänavakoeri on vähe, neid asendavad lehmad ja kitsed. Õhtul järjekordsesse peatumispaika jõudes ledsime, et palee nime kandnud öömaja oli täitsa tore võrreldes uue kohaga. Siin ei olnud toal aknaid, uks käis seest lukku tabalukuga ning wc poti asemel oli auk maas. Dušši asendas ämber külma veega, aga vähemalt olid voodilinad puhtad ning toas oli televiisor, millest leidsime ühe inglise keelse kanali. Nõnda oli õhtuigavus peletatud.
Pühapäev möödus kiirturismina, kui jooksime läbi kõik kohalikud vaatamisväärsused. Külastasime Lõuna-India kõrgeimat tippu (Doddabetta 2660m), mis on kõige kõrgem paik, kus ma siiani viibinud olen. Edasi liikusime tee muuseumisse, botaanika aeda, roosiaeda ning seejärel viis meid tee „super metsa“,  Mudumalai rahvuspargipoole. Seal ootas meid ees safari, mis pidavat viima läbi metsa, kus elavad tiigrid, elevandid ja suured maod. Tegelikult sõitsime mööda asfalteeritud teed, kuid elevanti õnnestus meil tõesti lähedalt näha. Siit edasi viis tee meid kodu poole, kuhu jõudsime veidi pärast südaööd. Reis kurnas ära, kuid oli taas hea vaheldus meie igapäevasele keskkonnale. Nüüd oleme valmis jälle nädala jagu projekte külastama ning loodame nädalavahetusel taas keskkonda vahetada. Üheks tulevaseks sihtkohaks on kindlasti Kerala ning ka randa igatseme mõlemad minna.








Kaidi



Glen projekti koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud ning rahastab ASA

Wednesday, September 6, 2017

Ma lihtsalt ei suuda enam süüa

Toidukultuur on Indias üheks mu peamiseks mureallikaks kujunenud. Üllatuslikult ei valmista muret mitte piisava koguse sobiva toidu leidmine, vaid totaalne üle söömine. Meie igapäevaste kõhutäite eest hoolitseb organisatsiooni juhi ema, mis on meilt võtnud igasuguse mure toidu valmistamise üle. Samuti on see võtnud meilt valiku toidu koguste ja söögiaegade üle. Pean siinkohal mainima, et toit maitseb imehea ja tundub vaatamata igapäevasele riisi söömisele siiski vaheldusrikas. Aga seda toitu on lihtsalt liiga palju! Söögilauas istudes seisab armas sarisse riietatud memm kulbi ja riisipotiga mu kõrval ning kui pingutan viimase suutäie riisi näpuotstega suhu paigutada, lajatab ta mulle juba uue kulbitäie vürtsikat rooga taldrikule. Täiesti ausalt ütlen, et pole hetkest, mil mu jalg India maapinda puudutas, tundud tühja kõhu tunnet. Pole olnud isegi mõtet, et varsti võiks midagi süüa.
Nagu juba eelnevalt mainitud, viiakse toit taldrikult suuni sõrmedega. Meile küll pakuti lahkesti ka lusika kasutamise võimalust, kuid otsustasime pererahva kombeid järgida. Sõrmedega söömine pole aga sugugi nii lihtne nagu see kõlab. On ikka tükk tegu, et paras suutäis kuuma riisi vaid parema käe sõrmede abil suuni toimetada. Samuti vajab pannkoogi laadse toidu ühe käega tükeldamise tehnika veel harjutamist. No ja kahvliga söömine on selle kõrval lapse mäng.
Toidud on aga tõesti vürtsikad. Mõni kaste võtab nii ninast kui silmast vee välja. Kui pärastlõunal ja õhtul kõht selle peale ei pahanda, siis hommikuti olen küll toidu järele klaasi piima palunud kõrvetiste vältimiseks. Vürtsikate kastmete kõrvale pakutakse väga huvitavaid salateid. Sage komponent on kookos. Seda on lisatud ka eestlastele tuntud kapsale, peedile ja paprikale. Meie jaoks ebaharilikumaks kogemuseks juhtus päev, mil ei pakutud ainult taimetoitu. Vanaema tuli juba uksel suure naeratusega vastu ja ütles, et täna on toiduks part. Me polnud liha juba mitu päeva näinud, mistõttu nakatusime tema elevusega. Taldrikule ei tõstetud aga mitte pardi rinnafileed või kintsu, vaid hoopis organid. Mõned neist veel üksteise külge kinnitatud nii, et oleksin võinud taldrikul anatoomiliselt korrektse pusle kokku panna. Järgmised kolm kuud väidan end vist taimetoitlase olevat J
Aga kokkuvõttes on ikkagi kõht täis ja tuju hea!

Kaidi



Glen projekti koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud ning rahastab ASA

Monday, September 4, 2017

Käisime väljasõidul

Sel nädalavahetusel oli meil võimalus käia kahel väljasõidul. Laupäeva ennelõuna veetsime linnas nimega Namakkal, mis on lähim suurem linn meie kodukohale. Külastasime kahte templit ning ühte mäe otsas asuvat kindlust. Ilm oli kuum ning rahvast palju, see tegi tänaval kõndimise üpris kurnavaks tegevuseks. Templisse sisenedes tuli nagu ka majja sisenedes, jalanõud ära võtta. Päike oli aga kivid maapinnal nii kuumaks kütnud, et lausa valus oli kõndida. Sellegi poolest oli vaimustav näha kohalikue kultuurile omaseid rituaale küll vee, tule kui vürtsidega. Mõnes templi ruumis oli nii kuum ja niiske nagu oleks aurusauna sattunud.
Rännak kindluse juurde oli samuti vaevarikas, sest sinna viis meeletult pikana tundunud trepp. Meie Marviniga pidasime koormustestile isegi paremini vastu, kui meile kaasa antud autojuht  ning „lapsehoidja“. Lapsehoidjaks kutsume ome organisatsiooni juhi 16aastast poega, sest iga kord, kui ütleme, et kuskile minema hakkame, pakutakse , et võtke mu poeg kaasa. Meil oli hea meel oma külast natuke kaugemale näha ning jäime retkega rahule. Õhtul saabus kosutav jahedam (25kraadi) õhk koos äikesega. Siinne äike on kuidagi teistmoodi, polegi nii hirmus, lihtsalt ilus on vaadata.
Nädalavahetus oli meil üldse kuidagi kuumem kui eelnevad päevad. See ei heidutanud meid aga ka pühapäeva ennelõunal reisile sättimast. Käisime Pothanurist umbes 45 minuti autosõidu kaugusel tammi uudistamas. Leidsime üles selle suure jõe, mis kaardi järgi peaks meie kodulinnale lähedal olema. Hetkel on jõgi aga kokku kuivanud, sest kuiv hooaeg alles kestab. Saime lausa kivide peal jõesängi keskpaigani kõndida. Monsuumi ajal on tegemist aga hoopis võimsama ja tugevavoolulise jõega, millel ja hüdroelektrijaam. Jõe kaldal pakuti meile ka küpsetatud kala maitsta, mis oli täitsa hea vaheldus riisile. Ainult kalaluude puu alla viskamine tundub endiselt kohatu.
Kokkuvõttes saime end nädalavahetusel välja puhata. Pühapäeva hommikul toodi teed isegi alles 8 ajal, mitte 7.15 nagu teistel päevadel (kaasa arvatud laupäeval).

Kaidi


Glen projekti koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud ning rahastab ASA

Friday, September 1, 2017

Kolimine

Juba puhuvad uued tuuled. Meie eelmine elupaik asus konorist 3km kaugusel ning organisatsioonil oli plaanis meile rollerid anda. Pole teada,  mis põhjusel, aga pärastlõunaks olid nad ümber otsustanud. Kuna keegi meile igal hommikul järgi saata on tülikas, siis otsustati meid ikkagi kontoriga ühte majja kolida. Esialgu olimegi planeeritud siin ööbima, aga siis vaadati, et see tuba on kahele ikka päris kitsuke. Nüüd aga mahume siia ilusti ära... Tegelikult on elutingimused väga head. Endiselt on olemas vannituba ning veega toalett. Samuti on olemas voodi ja madrats. Eriti mõnusaks teeb elamise veranda ning asjaolu, et elame kontori peal. Kontoris on võimalus ka internetti kasutada, kuid seda ainult ajal, mil kontor avatud on. Seega kell 17.30 lülitatakse wifi välja ning peame endale taaskord ise õhtuks meelelahutust korraldama.Õhtute sisustamine tundub hetkel keerulisena, sest kell 19.00 on väljas kottpime ning siis enam majahoovist kaugemale minna ei tahaks. Olgugi, et elame hetkel väga heas piirkonnas.
Kuigi meile endile rollereid ei muretsetud, siis saime esimese tööpäeva alguses tagaistmel sõidukogemuse kätte. Kui aus olla, siis oleksin parema meelega ise roolis olnud. Taga istudes oli kuidagi abitu tunne. Nõnda saame ilmselt veel palju liigelda, sest järgmised kümme päeva veedame WORDi erinevaid projektipaiku külastades. Esimene külastus sai juba neljapäeval tehtud, kui käisime paaris farmis, kus kasvatati kitsi. Hetkel pole meil veel head ettekujutust, mida meil võimalik siin korda saata on. Loodame kümne päeva pärast rohkem selgusele jõuda ning ka ise tegusid tegema hakata. Seniks aga naudin sooja ilma ja külma vett!




Kaidi


Glen projekti koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud ning rahastab ASA