Minu teekond Indiasse algas
esmaspäeva õhtul, kui raske südamega Tallinna lennujaamas turvakontrolli
läbisin. Edasi viis mind tee Münheni kadu Hamburgi, kus mu tandem-partner mind
pikalt ootama pidi, sest pagasi kätte saamiseks kulus terve tund. Tänu sellele
jäi niigi lühikeseks kujunema pidanud öö veelgi kasinamaks ning rohkem kui
ööpäeva kestvat reisi tuli alustada vaid 3 tunnise uinaku pealt. Kui
lennupileteid broneerides tundus, et ees ootab palju aega niisama lennujaamas
passimist, siis tegelikult juhtus meil lendude vahel täpselt paras aeg olema.
Kõigepealt viis tee meid
Hamburgist Amsterdami, kus lendude vaheks oli planeeritud 1h ja 25 min. Et aga
Amsterdami lennujaam nõnda pirakas on ja nii suurte lennukite pardale minek
algab juba tund varem, siis jõudsime täpselt ühest väravast teise jalutada.
Edasi viis tee Mumbaisse. 8 tunnine lend pikenes kehvade ilmaolude tõttu 40
minuti võrra, mis tegi üllatuslikult meie elu Mumbai lennujaamas kiireks ja
stressirohkeks. Nimelt lendude vahele planeeritud 3,5h jäi napilt parajaks
taolises kaoses ellu jäämiseks. Mumbaisse jõudes tuli meil läbida
passikontroll, võtta välja pagas ning see uuesti riigisiseste lendude
terminalis ära anda. Passikontroll venis ning tolliametnik tundis vestluse käigus
huvi, kas olen joogaga tegelenud ning kas plaanin ka Indias viibides joogat
harrastada. Kulutades üle tunni passikontrollile, viis tee meid edasi pagasit
ära andma, mis kujunes parajaks katsumuseks, sest inimesi oli palju, kes oma
lendudele hilinemas olid ning teenindaval personalil puudus igasugune süsteem,
et olukord kiirelt ja lihtsalt lahendada. Lisaks tuli taaskord läbida
turvakontroll, mis samuti rohkem kui tunni neelas ning nõnda me täpselt oma
lennu ajaks ka vastavasse väravasse jõudsime. Vihma tõttu oli hulk lende edasi
lükatud ning osad sootuks tühistatud. See oli unised ja stressis reisjad ja
personali teinud närviliseks. Kokkuvõttes oli Mumbai lennujaam paras kaos ja
kindlasti kõige stressirohkem koht, kus kella nelja ajal öösel viibida.
Edasi ootas meid eest vaid
kahetunnine lend Chennai lennujaama, mis oli kui paradiis Mumbai kõrval. Kui
minu esimesed paar tundi Indias riigist ja selle elanikest väga head muljet ei
jätnud, siis Chennai parandas seda märgatavalt. Mumbais istudes jõudsin isegi mõtteid
mõlgutada, et kas pole ma mitte rumalasti eksinud siia tulekuga ja kas see
projekt on ikka seda kõike väärt. Chennai aga tõi koos hommikupäikse ja
troopilise õhuga kaasa lootuse helgema tuleviku osas. Nimelt lennult maha
astudes saime kohe kätte ka pagasi, õues oli kell 7 hommikul 29 kraadi sooja
ning uksest väljudes ootasid meid juba meie vastuvõtva organisatsiooni
esindajad.
Viimane osa reisist, 400km autosõitu, kujunes kõige põnevamaks. Teeolud
olid paremad, kui oleksin oodatud. Võrdsustaksin isegi Portugali maanteede
seisukorraga. Aga liikluskultuur oli minu jaoks kergelt omapärane. Kõigepealt
hakkas muidugi silma lootusetute möödasõitude harrastamine. Möödasõidul kolme
rea tekitamine oli pigem reegel kui erand ning harvad polnud ka nelja auto kõrvuti
sattumine kaherealisel teel. Eriti põnevaks tegi olukorra istumine autos ilma
turvavööta liikumiskiirusel 110km/h. Kõrvu tungis seejuures pidev
signaalitamine. Nimelt antakse ees sõitvale autole alati märku, kui talle
kõrvale sõidad, et ta sulle otsa ei hakkaks keerama. Kellele neid küljepeegleid
ikka tarvis on, kui olemas on signaal! Samas sujus liiklus vaata, et pareminigi
kui meil pealinnas või Tallinn-Tartu maanteel. Siinses ühiskonnas tundub olevat
mulle väga südamelähedane hoiak: Asjad ei pea olema ideaalsed, need peavad
lihtsalt töötama.
Pärast kuute tundi autosõitu
jõudsime oma esmapilgul päris morni ilmega elupaika. Meid majutati kohaliku
vanadekodu pinnale. Esialgu vaatas meile vastu kaks tühja tuba, valamu ja
toalett (meie üllatuseks oli olemas ka pott). Kui olime kohvrid ära pannud ning
korra ka kontoris tiiru teinud, siis tagasi tulles avastasime, et meile olid
juba voodid tekkinud ning isegi dušš õnnestus meil seina seest üles leida.
Sooja vett muidugi ei ole, aga pärast 40 kraadist päevakuumust on jahe vesi
päris teretulnud.
Lähipäevil peaks selguma, mis
meie ülesanded täpsemalt olema hakkavad ning kuidas elukorraldus kulgeb. Seni
olen aga terve ja rõõmus!
Kaidi
GLEN projekti koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud ning rahastab ASA
Kaidi
GLEN projekti koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud ning rahastab ASA